Külade, alevite ja linnade lapsed, kus raudtee ei sõida, ei tea, kuidas mängida mängurongidega ega raudteejaamade emaliku, turvalise, südamliku ja sooja embusega.
Jaamad on nagu varjupaigad. See paneb sind armastama vaikust ja üksindust.
Rongid tõmbuvad reisijate peale laadides ja lahkudes endasse. See jätab su üksi oma varjulisele pingile, paitab tuulega su põske ja kosutab. Seetõttu saab jaamades nautida nii üksindust kui ka rahvamassi. Jaamades pole kaost ega bussiterminalide müra. Isegi rahvamassis valitseb vaikus.
Linnade lapsed, kus rööpad pole maa külge kinnitatud, ei imesta kaugete kohtade üle. Linnud on oma südames puuridega harjunud, kuid nad ei julge oma köisid katki teha ja mägede taha lennata.
Linnade lapsed, kus rongid ei hinga, ei tea ootamise kaalu ja kannatust. Kell on kiviks muutunud... Ronge oodatakse nagu armukest. Eraldumised pruulivad, muutuvad tumedamaks ja ilmneb valu kibe maitse. Pausid tekivad järk-järgult.
Rongidest läbi sõitvate linnade lapsed teavad aga, et elu on peidus detailides ja neil on vaja see avastada...
Inimene valmistub rongireisiks, nagu valmistuks tseremooniaks või pidusöögiks. Ilma toidukorvita pagasi kõrval teele asuda ei saa. Ja läbi elu on rongis söödud kuivatatud lihapallide, tomatite, fetajuustu, talisibula ja paprika maitse unustamatu... Seda maitset otsitakse alati läbi elu... Elu võlu jääb justkui peidus. see maitse...
Linnade lapsed, millest läbi sõidavad rongid, kasvavad üles, kuuldes luuletusi, lugusid ja mälestusi raudteedest. Sest peaaegu kõigi peres on vähemalt üks raudteelane. Kuigi nad kasvavad suureks ja rändavad linnadesse, kus rongid ei sõida, kannavad nad alati oma südames rööbaste pitsatit. Nad tahavad alati rongiga kaugele põgeneda.
Linnades, kus raudteed läbivad, kogetakse lapsepõlve erinevalt. Jaamad on nagu võluaiad. Jaamad on koht, kus linn sirutab jalgu ja sirutab... Nad kannavad oma pühaderiideid ja panevad lilli juustesse. Kui sa suureks saad, alati kui lähed rongijaama, siis su sees olev laps vabaneb ja hakkab iga nurga taga jooksma... Sest rongijaamad on vabadus...
Linnade lapsed, kust rongid läbi sõidavad, teavad looduse väärtust. Linnad eemaldavad raudteejaamades oma meigi ja omandavad kõige loomulikuma oleku. Puudega ehitud jaamad muudavad ja annavad isikupära meie linnadele, mida oleme saastanud ja koopiahoonetega koledaks teinud. Iga linna jaam jätab sellest linnast meie mõtetesse ilusa pildi. Ka tüvedesse juurdunud puud on jaamades kartmatud. Nad teavad, et neil ei võeta pead maha isegi siis, kui aastad mööduvad. Nad teavad ja seetõttu tunnevad nad rõõmu, et neist saab üha rahvarohkem perekond. Sest raudteelapsed kaunistavad ja kroonivad rööpad puude ja lilledega.
Raudteelaste lapsed kasvavad igatsedes oma isa järele. Nad ei mõista, et nende isad hakkavad vanaks jääma, ega ka isad, et nende lapsed kasvavad suureks. Emad on nii emad kui isad. Raudteelastest isad on nagu külalised oma kodudes, kuhu nad naasevad magamata ja väsinuna rööbaste terasharudest.
Raudteelaste lapsed teavad raske töö väärtust ja seda, et elatise teenimine pole lihtne. Terasrööbastelt elatist teenida pole nii lihtne. See nõuab pingutust, ohverdamist ja pühendumist. Seetõttu on leival, mida nad söövad, talve külma, öö üksinduse, suvekuumuse, unetute silmade ja kannatlikkuse maitse.
Garlar on nagu rahulik, väärikas, tark inimene. See on linnade mälestus. See jutustab ja tuletab meelde linnade minevikku. Tema näol on kogemuste read. Ta kannab oma linnu suure kannatlikkusega seljas. Seetõttu teavad nende külade, alevite ja linnade lapsed, millest rongid läbi sõidavad, et raudteed olid Türgi sõjaväe suurimad abilised meie iseseisvusvõitluses. Rööbastelt. Dumlupınarisse, Sakaryasse. Tundub, nagu kuuleks ta rahvalaule, mida laulsid Mehmetçikid, kes läksid İnönüsse isamaa eest surema ega naasnudki.
Raudteepoisid teavad; et raudraudteed tõid tsivilisatsiooni, et vabariigi 87-aastast ajalugu ei saa seletada ega mõista ilma raudraudteedeta... Mis saavutati vabariigiga, milliste raskustega maeti raudrööpad mulda... Mida maksti hindu iseseisvuse eest, kodumaa kodumaaks muutmise eest...
Sellepärast ei suuda nad "Kümnenda aastapäeva märtsis" rea "Kodusime emamaa raudteedega kõikjalt" ajal pisaraid tagasi hoida.
Kirjutas: Şükran Kaba / TCDD / BYHİM
Ole esimene, kes kommenteerib