Nagu teate, tuleb metroosõidukite hõlpsamaks sisenemiseks eelistada laskuvaid mitte ainult sõitjate, vaid ka sõidukist väljuda soovivate reisijate mugavuse huvides. Lisaks sellele ei peatata sisenemisel ja maandumisel takistusi sõiduki ukse ees, keskosad läbitakse, uksed ei takista liikumise toimimist. Need on tegelikult ühistranspordi reeglid, mis on osa kombetest, mis määravad sotsiaalse austuse ja kombeid, mida me kõik teame.
Kõigis ühistranspordis on järeltulijatele teed andmata jätmine kombeks. Ühistranspordi eeskirjade järgimine on meie enesehinnangu nõue ja kontrollimehhanismid julgustavad meid neid reegleid järgima. Metroojaamades, kus sõidukite uksed vastavad hoiatusele „Palun eelistage järeltulijaid”, tuletatakse sellele reeglile meelde ka sissesõidu- ja väljumismustrit tähistavaid silte ning sõidukite uste ustel olevaid piktogramme. Lisaks tuletavad tehtud teadaanded meelde, et esikohale tuleks anda järeltulijad. See saavutatakse korduvate meeldetuletuste abil, et luua reisijate mõtetes teadlikkus. Ühistranspordi süsteemides määratletakse esmatähtsate reisijatena ratastoolid ja puuetega inimesed, vanurid, rasedad või imikud.
İBB Culture Inc. Ajakirja 1453 Istanbuli kultuuri- ja kunstiajakiri ilmus kvartalis, 2014. väljaandes 20. aastal, selle lehtedele toodi Istanbuli transpordiajalugu ja transpordikombed, mis kiiresti suureneva elanikkonna arvel ununevad. Linnaajaloolase Akın Kurtoğlu ajakirjale kirjutatud artikkel sisaldab olulist teavet Istanbuli seiklusest ühistranspordiga tutvumisel, linnaelanike reisikultuuriga harjumise protsessist, järjekorrakommetest ja sellest, kust linnatranspordis tulla.
Akın Kurtoğlu alustab ja jätkab ajakirjas oma tähelepanekuid, öeldes: „mugavus pole veel kõik”. “Varem oli Istanbulis reisimise tähendus erinev. Sel ajal olid ühissõidukid nii primitiivsed, et ei suutnud ületada isegi tänapäevaste kaasaegsete sõidukite mugavust. Kuid nüüd mõistame, et mugavus pole veel kõik. Nendele päevadele oli omane element, mis; see on inimeste lahkus ja sallivus üksteise suhtes. Reisi ajal kehtisid mõned reeglid, mida linnateadvusest teadlikud istanbullased nimetasid. Need, kes rääkisid valjusti teisi häirivalt, kogunesid halvustavaid pilke.
Oli mõeldamatu, et laste või noorte hulka ei kuulunud vanemad täiskasvanud. Järeltulijatele prioriteedi andmine polnud õnnistamine, vaid kodanikuks olemise vajalikkus. Häbi on midagi autos süüa ja juua, lapsed vaktsineeritakse juba väga noores eas, bussi, trolli, rongis järele jäänud poolkeed, hammustatakse äärest küpsiseid, kotti pandi vanemate võetud mais. Seal oli ad-un-muasseret, mida ei nimetatud. Me võime seda nimetada positiivseks naabruskonna surveks. Kahjuks ei peeta sedalaadi peensusi tänapäeval kinni. Tänapäeval on üksikisikute jaoks oluline tuua oma mugavus igas mõttes esiplaanile eeldusel, et nad seda ei tee.
Meeste ja naiste segareiside kontseptsiooni juurutamisel vabariiklikul ajastul, seekord puhkusereisi ajal puuetega eakate kodanikega diivanil ja tugitoolidel, peaks eelistama istuma pigem naisi kui mehi, trükitud maailma teema annab mõista, et ajakirjanduse kodanikud tõsise sihikindlusega, näeme, et viitavad sageli avalikkusele. . Saadud koolituse tõttu täitis enamik Istanbuli elanikke oma inimlikke kohustusi isegi ilma sellist nõu vajamata ja jätsid oma koha kergesti teistele. Kunagi oli üldsusele vastuvõetamatu hõivata väikese lapse istmed aurulaeval või rongis ilma puudeta. Kuulus häbiväärne pilk, mis kippus käituma otsustavalt ja korrektselt, oli võib-olla selle sanktsioonide seeria kõige olulisem element.
Liigendatud busside esiukstest väljaspool asuvate kunstlike ummikute ületamiseks ütlesid bussijuhid korduvalt: “Härrased, palun minge tagurpidi. Ka bussi tagumine vagun läheb Eminönü juurde. "
Ole esimene, kes kommenteerib