Vagun, mis on Atatürki maaretkedel (1935–1938) kasutatud valge rongi ainus originaalne näide, on alates 1964. aastast väljas Ankara Gardas asuva „Vabadussõja Atatürki residentsi- ja raudteemuuseumi“ kõrval. Kultuuriministeeriumi mälestiste ja muuseumide peadirektoraat registreeris selle 1991. aastal kui "Atatürki kaitstavat kultuuriväärtust".
Valge vaguni tehnilised andmed
- Kaal: 46.3 ton
- Pikkus: 14.8 m.
- Tootja: LHV Linke Hofmann-Werke, Breslau, 1935
See vagun, mida Atatürk kasutas kõigil oma maareisidel aastatel 1935–1938, „võõrustati” ka tema viimasel teekonnal.
Laupäeval, 19. novembril 1938 viidi Atatürki surnukeha Dolmabahçe paleest ja pandi Sarayburnus asuvas soomuslahingus Yavuz. Selles Izmitis ootava “Valge rongi” vagunis asetati keskmisele lauale tseremoonia. Kell oli 20.23 tundi. Kere ümber süüdati kuus tõrvikut ja kuus ohvitseri hakkasid mõõkadega vaikust pidama. Kui diviisibänd alustas leinamarssi, siis kell 20.32 asus rong jaama kogunenute pisarate keskel Ankara poole.
Rong saabus Ankarasse pühapäeval, 20. novembril 1938 kell 10.04. Jaamas ootasid İnönü, parlamendiliikmed, sõdurid, politseinikud, üliõpilased ja avalikkus. Ata kirst võeti kell 10.26 vaguni aknast ja pandi suurtükikärusse kuulsa “Roolihoone” ees, kus ta Vabadussõda juhatas, ja tegi oma viimase teekonna “Valge rongiga”.
Valge rongvagun
- Köök
- Valvuri / sviidi WC
- Valvurite / sviitide sahtel
- Naiste sektsioon
- vannituba
- Ataturki magamistuba
- salong
- Ülejäänud koosneb selle osadest.
Siiani ei ole üksikasjalikku väljaannet Valge rongi kompositsiooni kohta, mis ehitati Saksamaal 1935. aastal meie suurele juhile Atatürkile kodumaistel reisidel kasutamiseks. Oleme pidanud koduseks ülesandeks esitada oma mälestused nendest ilusatest päevadest koos selle rongi tehnilise küljega, meie väärtuslike raudteesõprade teabele.
Valge rong koosnes 9 vagunist. Need on Atatürki söögisaalid ja magamissaalid, saal eesistujariigi peasekretariaadi ja eesistujariigi jaoks, kahekohaline vagun kutsutud valitsuse esindajatele, restauraator ja kaks II. See koosnes asendist ja furgonist ning kõigil oli 4 telge.
Nendest saalidest esimese viie pikkus oli 21, ülejäänud 19.6 meetrit. Vagunisaalid on tolle aja tingimuste järgi väga looduslikud, varustatud kõige kaasaegsemate ja tehnilisemate võimalustega. Iga vagun Görlitzi süsteem oli paigaldatud rasketele pöördvankritele, varustatud Ürdingeri tüüpi kaitseraudade, käsi- ja õhkpiduritega.
Atatürki magamistoa ühes otsas oli rõdukujuline esik. Eeskoja aknad hoiti laiad, et ümbritsevale oleks mugav ja panoraamvaade. Kuigi ees oli teiste vagunite uks, polnud see käik lõõtsa nagu teised. Vaguni trepiastmed muudeti kokkupandavaks.
Saali siseseinad olid kaetud Kaukaasia kookospähkli ja laed valmistatud heledast eebenipuust. Salongis oli ka eebenipuu kaetud laud, suur epenglega kaetud iste ja muud väiksema suurusega istmed. Aknakardinad olid valmistatud kollasest punasest paksu triibulise (Akilla) taftist. Esikus oli raadio, kaks elektripistikut, kolm helinat ja telefon.
Suur voodi külgnevas magamistoa osas, seinad olid kaetud moire roosa roosiga, laed olid kaetud eebenipuuga. Jällegi oli peegli ja tugitoolidega tualettlaud, mida saaks sulgemisel kasutada kirjutuslauana. Kõik kaevanduse osad olid nikeldatud.
Vaguni ventilatsioon (Wendler) töötas õhuvõtuseadmega. Kuigi vagun oli ühendatud rongi diivanisüsteemiga, oli see varustatud ka soojaveeboileriga. Elektriseadmed olid varustatud kahe aku ja dünamoga ning akende ees olid spetsiaalsete gaasikatetega puidust rulood, et vältida kärbeste jms putukate sissepääsu.
Söögitoa pikkus oli 8 meetrit. Sellel oli ka garderoobituba, pool ja täis sektsioonid ja tualetid. Sein oli valmistatud palisanderist, lagi oli eebenipuust, garderoobi sein oli tammepuust, jälle eebenipuu, nelja inimese sektsiooni sein oli mahagonist, väikese kambri seinad olid eesriide-mahagoniga, ukseava värviti piimaga valgeks.
Kui see täielikult avati, oli seal suur 5-meetrine söögilaud, kaks suurt tugitooli, mis olid ümbritsetud 16 sinise nahaga kaetud väikesest tugitoolist, milles oli ka raadiokõlar. Esiku ühes nurgas oli sisustatud puhvet sama, mis magamistoas.
Seal oli 4 diivanit, komi jms abiteenistujate sektsioonid, tualetid ja supluskohad, aga ka köök ja kelder, mida kasutada voodi asemel voodi ja sekretäri jaoks. Sahvril oli külmik eraldi riiulitest. Vagunil oli sektsioon kraanikausside, kontorite ja väikese saaliga.
Ühel teisel vagunil oli väike saal ja teises olid magamisruumid. Söögisaal oli kahes osas. Köögi kõrval oli neli lauda kolmele ja neljale inimesele, suures söögitoas kaks rida kahele ja nelja inimese jaoks 24 lauda. Kahel järgmisel vagunil oli 8 nahaga kaetud sektsiooni. Kui kummagi sektsiooni kahe sektsiooni seljatoed öösel üles tõsteti, moodustati neli punkrit. Need vagunid, millel olid ka tualetid, soojendasid neid diivanipadjaga nagu furgonis. Kõik vagunid olid akna alumist rida mööda tumesinist ja ülemise laeni värvitud valgeks. Mõne vaguni katustel olid raadioantennijuhtmed.
Valge rongi viisid Ankarast Ankarast välja töötajad ja Haydarpaşast lahkudes Haydarpasa töötajad, kuhu iganes nad ka riiki läksid, naasid samad töötajad, ainult masinad vahetuksid söevarude ja laokeskuste hoolduse jaoks. Need rongid oleksid kindlasti tulusad, mõnikord oleks seal erarong, mis saadeti piloodina ette. Mäletan väga hästi, et kogu rongi personal on kogenud, ettevaatlik ja valitud nende seast, kelle edu on proovitud proovida, riided on puhtad ja triigitud, oma vedurites töötavad masinistid töötavad jaamadele sisenedes valgete kinnastega ...
Need söel töötavad vedurid olid väga puhtad, hooldatud, kollased miiniosad olid sädelevad ja enamik nende piirkonnas kasutanud veoinspektoreid ning kontrolltöötajad vaevalt märgi alt välja pääsesid. Nende rongide rongides viibisid Vgo, I ja II inspektorid, telegraafi- ja telefoniuuringud koos kõigi nende materjalidega ning remondimeeskonnad ei võtaks kotte seljalt. Üldine korraldus nr 501 rakendatakse rongi käigus, jaama ja jaamade lahtritesse peidetud selle kuu ümbrike pitseeritud küünlad avatakse pitseeritud küünlaid eemaldades, õpitakse parool, salasõna teadjad viiakse rongisse, kui nende abi vajatakse.
Jällegi olid nende rongidega kaasas maanteeosakonna ja filiaaliülemad, rongikontrolli ohvitserid, sektsiooniarstid, tegevteenistuste peainspektorid ning mobiiltelefoni ja telefonikastid hoiti oma furgonites tellimiseks valmis. Jaamu puhastati mõni päev varem erilise ettevaatusega, ümbritsevate külade inimesed, luksuslike lampidega käes, kogunesid jaamaplatvormidele Atatürki nägemise lootuse ja põnevusega, turvalisuse osas kontrollisid liine ja läbikäike kohalikud sandarmid, linnades hoidis politsei keskkonda kontrolli all.
Provintsides, rajoonides ja alarajoonides, kus rong selleks päevaks peatub, tervitavad kubernerid, ringkonnavanemad, rajoonidirektorid, komandörid, linnapead ja sarnased asutuste juhid rongi oma uhiuute riietega, mis on valmistatud ceketatay, frak, redingot või mustast suitsukangast, jaamahooned koos lippudega, öösel mereväe laternatega. Kui Atatürk pidi sinna linna laskuma, tehti peateedele ja ristmikele mitmesuguste kaunistustega võidumütsid.
Selle perioodi teine tunnus on: Kubernerist komandörini, kõige tagasihoidlikuma külameheni olid paljud ATATÜRKi juhtimisel uhked selle üle, et osalesid Vabadussõjas punase lindi ja iseseisvusmedaliga. Tänapäeval ilmuvad nad riiklikel tseremooniatel harva, kuna need inimesed aja jooksul vähenevad.
Meie riigis tegi Atatürk oma viimased ringreisid otse Ida provintsidesse Kayseri - Sivas - Diyarbakır - Elazığ - Malatya - Adana ja Mersin, sealt Konyasse, Valge rongiga, mis väljub Ankarast 12.11.1937 kell 17:50. Nad läksid öösel möödudes Afyoni, jäid siia tunniks ja naasid 21.11.1937 kell 23:30 Eskişehiri kaudu Ankarasse.
A. Lütfi Balamir (TCDD pensionäride inspektor)
Ole esimene, kes kommenteerib