Seikilose hauakiri on Vana-Kreeka matmiskivi, mis leiti iidsest Tralleisi linnast Aydın-İzmiri raudtee ehitamise ajal aastatel 1882–1883 ja tõmbas teadlaste tähelepanu oma muusikalise väljapanekuga.
Kirje kuupäevad on antud ajavahemikus 200 eKr kuni 100 pKr, kuid üldine konsensus on, et see kuulub 2. sajandisse pKr. Mõnede allikate järgi kuulub see Seikilose naisele Euterpele ja mõnede üksikasjalike uuringute järgi tema isale.
Pealdises on üksteise alla kirjutatud Seikilose kirjutatud laulu sõnad, noodid ja matmise tekst. Seda tuntakse "Seikilose lauluna" ja kui üht vanimat säilinud muusikateost. See on olnud Taani rahvusmuuseumis alates 1966. aastast.
Matmiskivi all on kirjeldus: „Ma olen kivi, kuju. Seikilos pani mind siia oma surematu mälestuse igaveseks märgiks.
Teose leidis ettevõtte esindaja Edward Purser Aydın-İzmiri raudtee ehitamise ajal ja see lisati tema erakogusse. Väidetavalt pidas samba kuut katkist alust Purseri abikaasa lillepotiks, seetõttu on teksti rida puudu.
William Mitchell Ramsay, kes 19. sajandi lõpus tegi Türgis arheoloogilisi uuringuid, tutvustas seda Puseri kogus nähtud pealdist oma 1883. aastal avaldatud artiklis pealkirjaga "Inscriptions de l'Asie Mineure". Kirje pildistas Alfred Laumonier 1922. aastal. Kolumn viidi üle Bucas elava Purseri advokaadi Youngi kogusse. Teda kaitses Saksa konsul Izmiris Izmiri okupeerimisel 1922. aastal ja tema advokaat Williem Daniels viis ta Istanbulist Stockholmi.
Kopenhaageni rahvusmuuseum ostis selle 1966. aastal. Seda on seal eksponeeritud alates 1966. aastast. Pingutusi tehakse selle nimel, et kiri Türki tagasi tuua.
Noodid on kirjutatud Vana-Kreeka noodikirjas, mida kasutati kuni Bütsantsi perioodini. See tähistus on sõnades täishäälikute peale asetatud sümbolite lihtne paigutus. Teistel hauakividel on kompositsioone leitud varemgi, kuid itk Seikolose matmiskirjast on esimene teos, milles on võimalik (täielikult) muusikaliselt interpreteerida.
Ole esimene, kes kommenteerib