Üsküdari ülikooli NP Feneryolu meditsiinikeskuse spetsialist kliiniline psühholoog Seda Aydoğdu tegi avaldusi laste ärevuse taseme kohta.
Märkides, et ärevus ja stress peaksid olema teatud tasemel, ütles kliiniline psühholoog Seda Aydoğdu: "Ärevus piirkonnas, mis on määratletud kui optimaalne tase, on ideaalne töö paremaks alustamiseks ja funktsionaalsuse tervislikuks juhtimiseks. Ärevus, mis on väljaspool optimaalset taset, võib muuta inimese düsfunktsionaalseks ja põhjustada probleeme töö alustamisel või lõpetamisel. See võib aga põhjustada ka selle, et õpitud kursust ei mõisteta täielikult. Selline olukord võib viia lapses selliste negatiivsete mõtete tekkeni nagu "ma ei saa aru, ma pole piisavalt hea". Nende olukordade tagajärjel võib inimene õppimisest kõrvale hiilida, seda edasi lükata või jätta oma kohustused ja kohustused üldse täitmata selliste mõtete tõttu nagu "ma niikuinii ei saa".
Spetsialist kliiniline psühholoog Seda Aydoğdu, kes väitis, et ärevushäiretega lastel täheldatud sümptomid võivad olla küünte närimine, liha küünte ümbert lõikamine, sagedane jalgade värisemine, käte higistamine ja vajadus sageli tualetis käia, isegi kui tualetti pole vaja.. Mõnikord võivad lisaks nendele kaasneda sellised seisundid nagu südamepekslemine või rinnakorvi ahenemine.
Spetsialist kliiniline psühholoog Seda Aydoğdu, kes rõhutas, et laste ärevuse ennetamise asemel on oluline hoida ärevus optimaalsel tasemel, ütles: "Kuna ärevus annab motivatsiooni alustada ja lõpetada tööd või teha tööd paremini. Sel põhjusel on oluline hoida ärevus funktsionaalsel tasemel, mitte ärevuse puudumisel. Ärevuse funktsionaalsel tasemel hoidmiseks on väga olulised ka hingamisharjutused. Selleks, et laps saaks end maha rahustada, on bioloogiliseks kohanemiseks soovitatav iga päev regulaarselt hingamisharjutusi teha. Väga olulised on aga ka füüsilised tegevused, mida saab tühjendada. Keskmiselt pool tundi jalutuskäike päevas leevendab last.
Spetsialist kliiniline psühholoog Seda Aydoğdu juhtis tähelepanu sellele, et perede jaoks on sel perioodil väga oluline toetav suhtumine ja lõpetas oma sõnad järgmiselt:
„Vanemad peaksid oma lastega rääkima ja neid suunama, võttes omaks konstruktiivsema suhtluskeele, olemata liiga kriitilised. Peale nende on õppimine muutunud lastele pingelisemaks ja raskemaks, eriti viimasel ajal. Nendel perioodidel, kui nende lapsed õpivad, saavad pered valida tegevusi, mis kohanduvad nende laste tempoga. Seega ei tunne lapsed end sotsiaalsest elust eraldatuna. Teada on ka see, et senistest toitumis- ja magamisharjumustest väljumine ning uute kogemuste kogemine ei ole sellesse perioodi kuigi sobiv. Väga oluline on säilitada olemasolev bioloogiline rütm.“
Ole esimene, kes kommenteerib