Kes on Aşık Veysel, kust ta pärit on, millal ja miks ta suri? Aşık Veyseli teosed

Âşık Veysel, tegelik nimi Veysel Şatıroğlu (sündinud 25. oktoober 1894, Şarkışla – suri 21. märts 1973, Sivas), on türgi rahvaluuletaja ja poeet. Afşari klanni Şatırlı hõimu liige Veysel Şatıroğlu sündis 25. oktoobril 1894 Sivase provintsis Tenose linnas (praegune Şarkışla) Gülizar ja Ahmet Şatıro paari ühena lastest. Vaatamata nägemise kaotamisele lapsena, Âşık Veysel, kes käsitleb oma luuletustes sallivust, armastust, ühtsust ja solidaarsust, patriotismi ja loodust; Ta jättis maha paljud teosed nagu "I'm on a Long and Thin Road", "Friends Remember Me", "Black Earth" ja "Your Beauty Doesn't Matter". Türgis üheks olulisemaks minstreli traditsiooni esindajaks tunnistatud Veysel on tunnistatud üheks nimeks, kes kasutab türgi keelt kõige lihtsamal ja võimsamal viisil.

Töötab; Seda on ümber tõlgendanud paljud kunstnikud, nagu Tarkan, Barış Manço, Selda Bağcan, Haluk Levent, Belkıs Akkale ja Hümeyra. Ameerika elektrikitarrivirtuoos Joe Satriani lisas oma 2008. aasta albumile enda loodud instrumentaalteose nimega “Aşık Veysel”. Veysel pälvis 2022. aastal presidendi kultuuri ja kunsti peaauhinna kategoorias “lojaalsus”. 2022. aasta detsembris avaldatud presidendi ringkirjaga teatati, et 50. aastat tähistatakse Türgis tema 2023. surma-aastapäeva tõttu "Aşık Veyseli aastana".

Âşık Veysel Şatıroğlu elu

Âşık Veysel Şatıroğlu sündis 1894. aastal Sivase provintsis Şarkışla rajoonis Sivrialani külas. Tema perekonnanimi enne Şatıroğlu on Ulu. Tema ema Gülizar oli talunik nimega Ahmet, kelle isa hüüdnimeks oli "Karaca". Veyseli kaks õde surid piirkonnas levivasse rõugetesse. Seejärel kaotas Veysel sama haiguse tõttu seitsmeaastaselt mõlemad silmad. Tema enda jutu järgi:

«Enne kui lillega magama läksin, oli ema õmmelnud ilusa kleidi. Käisin seda näitamas Muhsine naisele, kes mind seda kandes väga armastab. Ta armastas mind. Sel päeval oli porine päev, teel koju libisesin ja kukkusin. Ma ei saanud uuesti püsti. Ma jäin õite vahele... Lill tuli kõvasti. Mu vasakusse silma ilmus lillepea. Ka minu paremal silmal on eesriie alla tulnud, nagu teie vasak peab. See päev on täna, maailm on minu jaoks vangla. »
Tema isa ostis Âşık Veyselile pikalt pikitud baglamaga esmalt teiste luuletajate laule. 1930. aastal kohtus ta Kutsi Bey korraldatud luuletajate õhtul Ahmet Kutsi Teceriga, kes töötas Sivase haridusdirektorina. Kutsi Bey toetusel hakkas ta reisima paljudesse provintsidesse.

Âşık Veysel, üks viimaseid Âşıki traditsiooni suuri esindajaid, rändas mõnda aega mööda riiki ja õpetas külainstituutides sazi. 1965. aastal maksti välja eriseadus. 1970. aastatel toimetasid mõned muusikud nagu Selda Bağcan, Gülden Karaböcek, Hümeyra, Fikret Kızılok ja Esin Afşar Âşık Veyseli ütlusi ja muutsid need populaarseks. Üks Âşık Veyseli lastest, õpetaja Bahri Şatıroğlu, jäädvustas oma isa elu päevast päeva ja osales paljudes uuringutes ressursiinimesena. Ta jätkab ka oma isa saz- ja vokaalitraditsiooni.

Tema türgi keel on tema teostes lihtne. Ta kasutab keelt oskuslikult. Tema luuletustes põimuvad elurõõm ja kurbus, optimism ja meeleheide. On ka luuletusi, milles ta kritiseerib loodust, seltskondlikke sündmusi, religiooni ja poliitikat. Tema luuletused on kogutud tema raamatutesse Deyişler (1944), Sazımdan Sesler (1950), Sõbrad mäletavad mind (1970). Ta suri 1973. aastal kopsuvähki. Pärast tema surma avaldati tema teosed uuesti All Poems (1984) nime all.

artefakte