Pärast 1919. aastal alanud Rahvuslikku Vabadussõda pandi uue riigi alus, asutades 1920. aastal Ankarasse Suure Rahvuskogu. Kohalikke omavalitsusi mainiti põhiseaduses 24. aprillil 1921. (Art. 11, 12, 13,14) Omavalitsust aga sõnastuses ei mainita. Sel perioodil sai pealinnaks Türgi Ankara, 1924 ja linna nimel on tõlgitud seadust nr 417 „Ankara Sehremaneti to”. Selle määrusega jätkas Vabariigi administratsioon põhimõtet eraldada pealinnavalitsus teistest omavalitsustest ja reguleerida seda eraldi seadusega.
Ankara Şehremaneti koosneb korterist. Rehremini nimetab ametisse siseminister ning tal on İstanbul Şehremini volitused ja kohustused. Şehreminini juhtimisel on usaldusnõukogu (Peaassamblee), mis koosneb teaduse, tervise, raamatupidamise ja lepinguõiguse direktoritest. Sellel juhatusel on provintsi omavalitsuste volikogude ülesanded ja volitused.
Sel perioodil jõustusid omavalitsuste maksude ja maksude seadus nr 423 ning munitsipaaltrahvide seadus nr 486. Lisaks mainitakse 1924. aasta asutamisseaduse 85. artiklis omavalitsusi.
1930. aastal jõustunud vallaseadus nr 1580, vahetult pärast seda kehtima hakanud rahvatervise seadus nr 1593 ning 1933. aasta munitsipaalehituse ja teede seadus nr 2290 tõid meie valdadele olulise regulatsiooni.
Seadus nr 1580 on volitatud määrama omavalitsustele nende aastate tingimustel kohustusena kõikvõimalikke kohalikke teenuseid (artikkel 15), samuti tegema pärast linnakodanike jaoks nende ülesannete täitmist igasuguseid algatusi. (Artikkel 19). See nägi aga ette Ankara ja Istanbuli omavalitsuse ning kubernerluse integreerimise ühtsesse haldusesse ning tõi ka sätted ülitõhusa hoolduse säilitamiseks vastavalt nendele aastatele. (Art.94, 95,96)
Järgnevatel aastatel tehti kohalike omavalitsuste tugevdamiseks mõningaid meetmeid, näiteks Munitsipaalpanga asutamine (1933), minevikus välisorganisatsioonidele kontsessiooniga ehitatava ja hallatava joogiveega varustamine ning linnatranspordi üleandmine vallale või liitunud asutustele. Need ülesanded võttis keskvalitsus õigeaegselt ette, kuna nad ei täitnud oma ülesandeid piisavalt. Seega vähenesid omavalitsuste kohustused ja volitused. Teise maailmasõja põhjustatud mured suurendasid seda langust. Asjaolu, et omavalitsuste tulud, mida 1948. aastal uuendati seadusega 5237, koosnesid fikseeritud arvudest, muutis omavalitsuste halduskõlbmatuks.
1960. aastatel alustati uute regulatsioonide otsimist ja eelistused planeeritud arengule kujunesid ning viie aasta pikkused arengukavad tõid omavalitsustele mõned regulatsioonid.
1961. aasta põhiseaduse kohalikud haldusasutused loodi provintside, omavalitsuste ja külade elanike ühiste kohalike vajaduste rahuldamiseks ning üldised otsustuskogud määratleti avalik-õiguslike juriidiliste isikutena, kelle rahvas valis vastavalt põhiseaduse artikli 55 põhimõttele, ja samal ajal peaksid need haldusasutused pakkuma sissetulekuallikaid proportsionaalselt oma ülesannetega. ennustas. (Artikkel 116)
Ka nendel aastatel otsisid valitsused lahendusi valdade majanduslike raskuste leevendamiseks, pöördusid suurte linnavaldade jaoks mitmel viisil laenuvõimaluste pakkumise poole ning samal ajal vajasid väikelinnad munitsipaalhooneid, kauplusi, hotelle, tapamaju, parke, aedu jne. Nad on välja töötanud rajatiste ehitamisel tasuta tugirakenduse. Kohalike omavalitsuste osakaal riiklike kulutuste osas on aga alates 1946. aastast järk-järgult vähenenud.
12. septembri 1980. aasta revolutsiooniga nähti ette, et suurlinnade lähedal asuvad omavalitsused ei saa sõjaseisukorra ülemate koordineerimisel ja viisil, mida nad tellivad, avalikkust teenindada.
Esimene sõjalises halduses olevate omavalitsuste otsus, mis kestis kolm aastat, puudutab munitsipaalorganite laialisaatmist ja linnapeade määramist. Selle otsuse esimene põhjus on see, et omavalitsused on piisavalt politiseeritud, et häirida teenust ja kaitsta anarhistid anarhistlike sündmuste osalemisega, teine on seotud kohalike haldusasutuste, eriti omavalitsuste rahandusega. Sel eesmärgil võeti vastu 2. veebruari 1981. aasta seadus nr 2380 "Üldeelarve maksutulude jaotamise kohta omavalitsustele ja provintside eriasutustele" ning omavalitsustele anti 5% suurune osa üldeelarve maksutulude kogumahust ja pakuti rahalist mugavust. Seda määra on alates 1985. aastast veelgi suurendatud.
1982. aasta põhiseaduse periood; See on omavalitsuste uute regulatsioonide periood. Esiteks reguleeris seda küsimust põhiseaduse artikkel 127. Vastavalt kohalikele haldusasutustele; See loodi linna-, valla- ja külarahva kohalike vajaduste rahuldamiseks. Artikli viimases lõigus on sätestatud, et kohalikud ametiasutused loovad ministrite nõukogu loal omavahel avaliku teenuse osutamise eesmärgil ametiühingu ja et see reguleeritakse seadusega, teatud mõttes saab suurte linnakeskuste jaoks välja töötada spetsiaalsed juhtimisvormid.
Sel perioodil, kuigi vallaseadus nr 1580 jäi orgaaniliselt samaks, lisati sellele seadus nr 3030. Türgi tavalisele omavalitsussüsteemile lisati aga suured linnavalitsused ja linnaosavalitsused. Lisaks on vastu võetud uus 1985. aasta tsooniseadus 3194. Pärast 1983. aasta novembri valimisi võttis perioodi poliitiline võim parlamendilt vastu muud omavalitsuste seadused. Nende seaduste eripära on see, et nad võtavad keskvalitsuse organitelt teatud volitused ja määravad need omavalitsustele.
Teine vabariigi perioodi küsimus on see, et detsentraliseerimise põhimõte võeti järk-järgult vastu ja laiendati. Selle valdkonna õiguslikus aluses ei kasutatud tsentraliseerimismenetlusega seotud mõistet ka 1921. ja 1921. aasta organisatsiooniseadustes. See mõiste sisaldub ainult 1961. aasta põhiseaduses kui "keskvalitsus". Eelmistes põhiseadustes nähakse põhiprintsiibina "riigi ühtsust" ja isegi kui see on kombineeritud asjaoluga, et see hõlmab "lõpetamist" ja "tefrik-i vezaif", näib, et tsentraliseerimine on tavaline reegel, see tähendab, et tsentraliseerimise kord kehtib riigi terviklikkuses.
Kui detsentraliseerimine on määratletud kui osa poliitiliste ja haldusvolituste üleandmine väljaspool keskvalitsust asuvatele võimudele, siis erinevalt eelmistest põhiseadustest kehtestati 1961. aasta põhiseaduses detsentraliseerimise põhimõte otse, selgelt ja üksikasjalikult ning haldusdetsentraliseerimine viidi lõpule. 1961. aasta põhiseaduse 112. artikkel määras kindlaks halduse põhimõtted, administratsiooni asutamise ja ülesanded, keskvalitsuse ja detsentraliseerimise. Hiljem näeme artikliga 116, et kohalike omavalitsuste organisatsioonid on provintsi omavalitsused ja külad ning nende organid on määratletud kui rahva valitud avalik-õiguslikud juriidilised isikud.
Põhiseaduses 1982 sätestati ka, et "administratsiooni asutamine ja ülesanded põhinevad keskvalitsuse ja detsentraliseerimise põhimõtetel. Jällegi ütleb ta oma 127. artikliga, et need kohalikud omavalitsused on provintsid, omavalitsused ja külad. Ehkki 1961. aasta põhiseaduse ja 1982. aasta põhiseaduse vahel on mõningaid erinevusi, on kõige olulisem neist "halduskoolituse" küsimus. 1982. aasta põhiseaduse 127. artiklis oli selgelt öeldud, et keskvalitsusel on erinevalt 1961. aasta põhiseadusest kohalike omavalitsuste hooldus. (127. art / 5)
Ole esimene, kes kommenteerib