Elektriinseneride koda (EMO) kutsub poliitilist jõudu üles kohtuma riikliku kaugõppevajadustega meie laste tulevikuks, kui näost näkku õppimine on taas peatatud. Õigus haridusele on põhiseaduslik õigus. Täna, kui digitaalne ja hariduslik lõhe meie kodanike seas suureneb, on see EMO üleskutse hingamine mitte ainult meie lastele ja nende peredele, kes lõikavad kõri hariduse pärast, vaid ka arvutitööstusele, mis pakub tööd tuhandetele inimestele.
Nagu teada, on meie riigis üle 18 miljoni alg-, kesk- ja keskkooliõpilase ning üle 7 miljoni ülikoolitudengi. Koroonaviiruse epideemia sundis teatud perioodide vältel näost näkku treenimist katkestama. On tõsiasi, et näost näkku harimine on epideemia perioodil riskantne nii meie õpilastele kui ka õpetajatele. Seetõttu jäävad meie lapsed sel perioodil, eriti põhi- ja keskhariduse osas, hariduseta. Ekspertide ütluste põhjal otsustades tuleks arvestada, et see periood võib olla kuni 2 aastat.
Meie riigis on kaugõppe osas katastroof. Kodus on Interneti püsiühendus maksimaalselt 48.5 protsendil lastest. Enamikul neist pole arvutit ega isegi televiisorit ning nende Interneti-ühenduse kiirus on umbes 8.5–10 Mbps.
Seetõttu on meie laste haridus üks teema, mida tuleks käsitleda prioriteetselt.
Praegused probleemid on järgmised;
1. Rahvusliku haridusministeeriumi septembri alguses tehtud avalduse kohaselt on elektroonilise teabevõrgu (EBA) reguleerimisalasse kuuluv interaktiivne kaugõppe maht praegu. Isegi kui arvatakse, et piisab, kui lapsed istuvad ekraani ees 1-3 tundi, tähendab see arv, et ainult 4 lapsel 7-8st on õnne. Maailmapangalt saadud 1 miljoni dollariga on eesmärk suurendada see arv 160. aastaks 2023 miljonini.
2. Meie riigi Interneti-infrastruktuur on hinna, läbilaskevõime ja kiiruse osas ebapiisav. Tugev infrastruktuur on muutunud hädavajalikuks nii meie laste hariduse, info- ja kommunikatsioonisektori arengu kui ka meie ellujäämise jaoks, nagu epideemia täna on näidanud.
3. Kodus töötavad vanemad on esimest korda koolitusi lähedalt näinud. Miks on digiajastul need koolitused pigem staatilised kui dünaamilised (st interaktiivsed)? Pealegi on paljud Fatihi projekti analüüsinud eksperdid aastate jooksul teatanud, et sisu on ebapiisav.
4. Kaugõppeks vajalikud seadmed pole enamikus kodudes saadaval. Eriti 2-3-lapselistes kodudes tekitab seadme puudus suure probleemi.
5. Puudu on ka meie õpetajate kaugõppe seadmed. Ühelegi õpetajale pole seadet 7 aasta jooksul antud.
6. Tänapäeval on arvutid ja Internet nüüd "vajadus" ja "inimõigus". Meie põhiseaduse artikkel 22 näitab ka õigust suhtlemisele.
Siis me küsime;
1- Miks me ootame? Tänapäeval, kui epideemia sulgeb ühiskonna kodudesse, on EBA raames vaja NÜÜD interaktiivset kaugõppe mahtu 5 miljonit või rohkem. Kas meie riigil pole 5 miljoni dollari suurust eelarvet, et meie lapsed saaksid täna suurendada võimsust 160 miljonini? Kas meie lapsed pole kliendi- või ostugarantiiga projektide asemel prioriteedid?
2- Miks on Interneti-infrastruktuur selline? Kus on sektori reguleerija, transpordi- ja taristuministeerium ning info- ja sidetehnoloogia amet (BTK)? 10 reguleeriva ja järelevalvenõukogu kogueelarve, mis võtab osa keskvalitsuse eelarvest, on 2021 miljardit TL ja sektori reguleerijana tegutseva BTK eelarve on 8.43 miljardit TL, mis on rohkem kui ülejäänud 5.9 kõrgema nõukogu eelarve kokku. 9. aasta eelarves oli nende 2020 kõrgema juhatuse kogueelarve 10 miljardit TL, millest 7.6 miljardit TL kuulus BTK-le. Kui kõrgeimate juhatuste eelarve kaetakse riigieelarvest, välja arvatud BTK, siis BTK eelarve on sektori käibest võetud raha, mis riigile tagastatakse varjatud maksude näol, vastupidi. Kuigi meie riigi Interneti-infrastruktuur on nii ebapiisav, siis kus kasutab BTK seda tohutut eelarvet, mille ta igal aastal tööstuse investeerimisressurssidest saab?
3- Miks pole sisustiili, milles meie lapsed saaksid interaktiivselt esitada küsimusi ja saada vastuseid küsimustest, millest nad aru ei saa, või näha koheselt, et vastust, mida nad teemade töötlemisel annavad, on tõene / väär, pole kümne aasta jooksul pärast projekti Fatih algust tehtud? Tänapäeval on selline sisu saanud palju suurema tähtsuse. Sellest hoolimata, miks mitte proovida sisu muuta ja dünaamilist ülesehitust?
4- Fatihi projekti raames antakse õpilastele seadmed. Nüüd näeme, kui vajalikud need seadmed on. Miks ei eraldata universaalteenuse fondi kogunenud 5 miljardit dollarit meie õpilastele arvutite ostmiseks?
5- Miks ei anta meie õpetajatele seadet? Kuidas seadmeteta õpetajad oma tööd teevad? Kuna need on tööks vajalikud seadmed, peaks need kiiresti hankima haridusministeerium. Seda saab endale lubada ka universaalteenuse fond.
6. Miks küsitakse nendelt seadmetelt ja Internetilt SCT-d ja käibemaksu? Nendelt saadud SCT ja käibemaks tuleks kohe lähtestada.
Paljud organisatsioonid teevad selliseid kampaaniaid nagu peatatud tahvelarvuti ja peatatud Internet. Ehkki me EMO-na näeme neid kampaaniaid positiivsete sammudena, ei tundu kahjuks võimalik saavutada nende algatustega soovitud tulemust, mis võivad luua väga väikese võimsuse.
Transpordi- ja taristuministeerium välistab EBA laadimissumma koos kolme operaatoriga (Vodafone, Turkcell ja Türk Telekom) lastele, kellel on kodus Internet, ja pakub seda kui "tasuta internetti". Kuid see pole tõsi. Pärast Interneti-maksmist ja maksmist pole eriti oluline, kas EBA kvoot on tasuline või tasuta. Teisalt on asjaolu, et 3 tuhat tabletti jagatakse, mõttetu ja ebaadekvaatne, nagu väikese abivahendi kleepimine tohutu haava külge.
Laste arvuti- ja Interneti-vajaduste rahuldamine on põhiseaduse artikli 42 raames riigi esmane ülesanne, öeldes, et "kelleltki ei saa võtta õigust haridusele ja koolitusele". Selles osas tuleks viivitamatult rakendada vajalikke meetmeid ja kõrvaldada meie laste hariduspuudujäägid.
Ole esimene, kes kommenteerib